****
Vireleva vaikuse viheluses,
sombuses keskpäeva kerges lumega kaetuna
rohelise kevadet ootava vaiba all,
on ootamas suures kiheluses
kevadet, ma nagu juba tunneksin Sind.
Tuttavat lindude laulu hing aimates
kosutab mõtteid põhjatuult vaadates mänd,
ja kaugemal kasepuu kiikuvas tuules
on soe sarnane tuttavlik ind.
Läbi külma akna
kaetud tulpide veel avamata rohekas õis,
uut tuulepuhangut oodates ja taeva mahedaid
ning synk mustreid vaadates,
on endas kõik suurem mis näis.
****
(17.Feb.2024)
35 × 20 × 15 cm (H × W × D)
****
Kõrvuni on armunu, ja silmis elektroodi sära, Arm on maailmast pimestanud, puhta ära.
Nagu keevitaja pilt on must ja kuhu minna, ainult sära näitab ust.
Armunul on maskiks püksid ees, kõrvuni on esimene tunne, kauaks jätkub seda elektroodi veel?
****
Head over heels in love, with a sparkle in the eyes like an electrode’s glow, Love has blinded from the world, leaving it pure, in its radiant throw. Like a welder’s image in darkness, where to go, the path is unclear, Only the gleam reveals a door, beckoning, crystal clear.
In love, the trousers are a mask, concealing the passionate flame, From head to toe, the first emotion, how long will this electrode’s dance remain?
****
Welding at 2000
Poetry at 2023
****
Vask tihke raksatus,
külm kargeks söönud tihedaks
kasvanud kasepuu
ja suud andes jäik külmale vindunud,
on torm lükanud
tuul tumepilvedesse vasekarva kuu.
Rahu ja raju,
lebada ei saa,
niisama sünnitusvaludes,
karjudes ja õhku peoga krabades,
väsimust pole väsides.
19 jan. 2024
Tartus
****
***
Nutt nurgas vuhiseb tuul,
akna paistes kuu varjude mustrite sees on puu ja
oksad mis seistes.
Und vaikides puistab vilin, keda kuulen on sahinas toas,
teised hingavad magades nohinad suud,
ja see unetu vilin on ikka.
II.
Aeg keerutab rütmilist naginal itta ja
vaikides kõrvas on pinin.
Maalides silmade jõuga on kehas,
kõik loogika vastame ulgudes tirib.
Tumesinise pintsliga suure lõuendi sahinal
mentaalne kurbusest rõõmu valmistav kiht.
19 jan.2024
Tartus
***
****
Miks kiindumus on tulema nii kergelt kange,
kallistab ja hellitab, hoiab visalt kinni, hoides oma vange.
Kiiruga, kui saabudes rongilt maha astudes,
vaevalt märgates ja tuules justkui sahistab,
pärast pikalt, piinlikult südant venitades, tõmbab nähtamatult armutuna sange.
Voodisse end visates, justkui tahaks langeda ja ärgata,
kui soojus on puistand südamesse külmi lumehelbeid hinge.
Kustutada vaid, kui kirjutades tahaks neid, ja heidaks külma hange.
25. aug. 2024
****
****
Kuidagi aeg mis tahab
on nahka pehmelt kortsunud sõrmedel, ma vaatan
See lõhn mis sõrmede vahelt
on küünal põletanud kuuse oksa veel
Ja vahasse vajunud vana taht
lendmõtteisse kiindudes rüübanud praht
On järele vaid suits mis sinaka vinega vaatab
mu mõtete sisse avatud keermega kunst
See luues on toon kõveras istudes tulekus
jalg põlvega diivani äärel olekus
Viiulil kergelt on mänglemas Bach.
dets. 2023
****
*Button & Tray* Mixed media in poetry
2003, 2023-2025
****
Nööp nipsti kandikult libises, hetk mõtles aegu kuldseid
kuis külmal päikselisel lumel sammus minu mantli kandja.
Ta peatus ja hetk mil kandik kandis mind on jäänud siia kalaranda.
Nööp libisedes sõrme vahelt kadus
ja teadvusetult veeres kuhugile sinna,
kus mantlikandjal polnud eales aega ega minna.
****
Nüüd kandikuna mõeldes, suurest armust ettekandja ajastatud
viimast teenet rahuldada püüdes:
Olen särav heleroheline helk ja kandev,
mantlikandja nööbi toon ma ettekndja punapalgel.
Rannajoon on juba näha, olen lahke, olen uhke olen andev.
Ettekandja viimast komistavat pilku nähes
justkui meri oleks tuulest visand laine
ja eksimatult astub kalamehe pange.
****
Aeg lennanud on vastu kaua,
teretanud kõik on käsi tasku,
üks unistaja viimaks leidnud meid ja luitanud on lained liiv.
Pleekind tujudest puhtaks pesnud kujud,
armastus kullana kandikule kandmas nööpi
nagu sina mind ja mina sind.
****
****
Kärbestel on hommikul sõbrad kivil istumas,
kange seljaga kajakas jahib rannas ulpivaid kalu.
Kunagi sellest aknast vaatav välja madrus
kehitas ôlgu ja aken kadus.
Nüüd karvaseks merelaine poolt on kôige paksem klaas randa hõõrund kival.
Ülejäänud vrakki kannab merepõhjas ankrusse vajund näkiline neiu, laevaninaks vorminud on skulptori kujuteldav kunsti ihar.
Veits sibab, see hilissuve hõnguline vihm mis puude juurte lehe lõhnaline, õitsva mereäärse nõgese nõtk, justkui selga tõmmanud vana augulise särgi on pilv,
ja puude varjudes hingub auru sooja, tagasi tahab minna sinna taeva.
Imeline värskus hinge heasti rõhub ja kuivatab päike seljas märgunud augulise särgi.
Tõmmand on meremaa ja taevas linna hommiku tänavate uitamise märgi, varbad paljad sopaloigus jalutamas plätu.
16.jul. 2024 Tallinna vanalinna tãnaval ja mere ääres veits istudes.
J.
****